reede, 9. märts 2012

:

Ma tunnen, et ring on otsa saanud. See ei tundunud olevat isegi ring, vaid pool sellest. Kõik on ühte punkti kokku jooksnud, kus ma pean otsustama kas üldse edasi minna.
Ma ei tea absoluutselt, mis edaspidiselt ees oodata võib, aga samas ma ei ole kindel kas ma tahaksingi üldse teada. See eesolev ei tundu üldse olema nii meelierutav ning suhkrune nagu siiani olnud on.
Tuleb laupäev, siis otsustan. Ma tean et see ei saa kerge olema.
Kuskil sisimas ma loodan et see on lihtsalt järjekordne periood ning edaspidiselt kulgeb kõik nagu ennem on kulgenud. Ma isegi ei tea miks. Ehk tuleksid peale seda kõik need muutused, mida ma niivõrd oodanud olen või siis ka mitte.
Milleks lõi Jehoova meid nii keerukatena. Miks ei oleks ta meid võinud kujundada ainurakseteks. Või siis vähemalt mind. Lihtsalt enda eesmärki looduse silmis täita ning kulgeda teadmata suunas teadmata käikudega. Mis või milleks üldse hea oleks. Ehk ma mõtlen liiga palju, ma ei ole kindel. Ehk ma lihtsalt avastan neid maid, mida enamik inimesi ei oskaks ettegi kujutada ning ei tuleks eladeski selle peale mõelda. See on koormav.
Tühi tunne on, kuid rahulolev. Tunnen et nüüd oleks õige hetk. Kõik on korras, karma nende silmis on parandatud. Olen see ja seal maal, mis ma olla tahtsin mõni aeg tagasi. Kõik on hästi, just.
Kuid samas ma tunnen kuidas mu hüüd kajab neilt seintelt mulle vastu. Justkui hüüaks ma iseennast. See on hirmutav.


See ei ole läbi, kuni sa usud. Aga kas ma üldse veel usun enam millesegi või kas ma üldse tahan enam millesegi uskuda. Enam ei olegi midagi, millesse võiks.

Eesti keel on siiski ilus. Ma olen õnnelik, et ma seda oskan.


~Miyu.