teisipäev, 13. september 2011
:
Ma ei saa aru, kas ma tõepoolest olen nii paranoiline ja teen lampi tüli asjast, mida ei ole olemaski. Või ütlen asju ja siis paar hetke hiljem ei mäleta üldse, et ma seda ütlesin. Ma hakkan vaikselt juba iseennastki kartma, tahaks enda toas olla ja mitte kunagi mitte kedagi näha ega välja minna ega midagi. Nii madal tunne on, nagu mind ei olekski olemas. Pole ammu nii sitalt end tundnud ning ma isegi ei taha, et see tunne ära kaoks. Tahaks ennast tervenisti sellele tundele loovutada ja ära kärvata lihtsalt.
Tänane on üldse kuidagi paha olnud. Ärkasin üles, sõin ja kohe tuli mingi tuim tuju. Selline nagu mind ei olekski olemas, sest ma olen nii tuim.
Talv võiks juba tulla, siis oleks enamik inimestest kuskil soojas toas ning väljas oleks vaiksem. Võib-olla ainult mõned üksikud eksinud hinged looderdaks kuskil lampi. Siis ma kasutaks neid vaikseid talve õhtuid ära ja käiks jalutamas. Ainult õues olekski. Siis oleks kõik nii ilus ja samas ka depressiivne. Ma ei tea miks mind depressiivsus mind köidab, see on minu silmis lihtsalt ilus. Pealegi, enamik suurkunstnikest olid ka üsna depressiivsed inimesed, mis minu jaoks kinnitab väga edukalt fakti, et depressiivsus toodab ainult tõelist ja puhast ilu. See kõik on kuidagi energiat tulvil.
~Miyu.