reede, 15. juuli 2011

: Peaaegu.

Ma ei tea, ma tundsin vajadust siia kirjutada millegi pärast.
Ma ei ole endas enam kindel, ma ei tea mida ma tahan. Või keda ma vajan. Kõik on lihtsalt nii segamini. Ma tunnen vajadust kellegi järgi, kellegi järgi kes mind hoiaks ja saaks minust aru, aga seda kedagi pole. Muidugi on inimesed, kes minust hoolivad ja kes mind hoiavad, aga ma ei tunne et neist oleks tegelikult mingisugust kasu mulle. Nad ei mõista mind ju tegelikult.
Ja, ma olen paljude jaoks alati olemas, aga kui asi puutub sellesse et minul oleks kedagi vaja, pole kedagi. See on lihtsalt nii nõme tunne olla lõpuks üksi jäetud. Aga nagu, kas seda ma siis ei tahtnud? Alati tahtsin ju kõike üksi teha ja üksi läbi elada. Lõpuks ma sain selle, kas ma ei peaks sellega siis rahul olema?
Ei, sorri.. Ma ei ole rahul enda eluga ega ka sellega mis minust saanud on. Ma tahan olla keegi muu, elada kellegi teise elu ja kellegi teise keha. Ma vihkan ennast igatpidi. Ma vihkan enda iseloomu, enda nö andeid, enda keha, enda elu aga kõige rohkem.
Kes vähegi minu kõrval on olnud lähedamalt, peaks sellest ju ometi aru juba saama. Aga miks keegi ei saa? See ajab mind nii närvi ja veelgi rohkem kimbatusse. Türa te aru ei saa, et mul ei ole vaja mingit joomakaaslast või kedagi, kelle tuju üleval hoida või kelle meelt lahutada või olla olemas kui midagi vaja on. Ma olen sellest juba tüdinenud. Tahaks kõik lihtsalt inimestele näkku öelda. Mitte midagi halba, aga lihtsalt kõike seda, mida ma siia praegu kirjutan. Seda, et te ei mõista ja ei saagi mõistma kui te mind ei kuula. Aga te ju ei taha kuulata või siis olete nii enesekesksed et ei märka. Võib-olla te üritate, aga ei jaga selelst, sest te pole seda läbi elanud. Kuigi ma ei saaks väita, nagu ma oleks midagi väga hullu läbi elanud, aga minu jaoks see piisav. Ja-ah, muidugi nüüd osad tahaks väita et mis sa halad, et on inimesi kellel pole isegi süüa rääkimata elukohast, aga see olen mina, mitte nemad. Ma pole mitte kunagi elus pidanud mõtlema sellele, kust süüa saada või peavarju leida, sest see kõik on mul alati olemas olnud. Ehk poleks pidanud olema, oleksin ehk taibanud, kui egoistlik ma olen vms.
Ma tunnen end täieliku egoistina tagant järgi vaadates. Alati olin ainult mina ja mina, mitte kunagi ei huvitanud mind tõeliselt teised. Tegelikult huvitasid, aga ma ilmselt ei mõistnud neid, kuigi ma püüdsin ja vahest isegi väga. Tõde on ju see, et me ei saa mõista kedagi, kui me pole sama läbi elanud. Kasvõi veidikene. Või saab mõista inimene, kes on teisega üks ühele sarnane või tohtult hea empaatia võimega. Mul empaatia võime kahjuks puudub, vähemalt omaarust. Kuigi ma elan teistele väga kaasa, eriti neile kes on minu jaoks kalliks saanud. Ma üritan neid mõista, mis siis et ma vahest ei oska. Ma vähemalt püüan.
Ma tunnen end mahajäetuna, olenemata sellest et ma tegelikult ei ole. Türa, ma ei teagi mida ma enam tunnen või tahaks tunda. Tunded on nii müstiline asi minu jaoks. Ma ei tunne oma vanavanemate vastu mitte midagi, oma ema ega ka vendade. Mis siis veel rääkida inimestest, kes tegelikult minu jaoks ei ole mitte keegi? Ma olen täielikult hävitanud endas võime tunda kaaslase vastu midagi. Ma ei tea enam, mis on sõprus, armastus või viha. Ma olen nii tühi, nagu oleks kõik endast laiali jaganud.
Ilmselt pole paljud täheldanud, kui palju ma olen pingutanud või kui palju üritanud olemas olla. See kõik on nii mõttetu. Isegi selline ütlus on, et jagajale jäävad näpud, mul pole isegi näppe enam. Ehk on ka see tunne? Kuigi ma pole kindel. Ma soovin, et ma saaks end tagasi küsida kõigilt, kellele ma end jaganud olen. Ma tahan ennast tagasi. Kasvõi tükk tüki haaval, et taastuda. Ma ei taha olla enam mingi inimvare, kellest kõik üle kõnnivad ja mööda vaatavad. Ma olen nii halliks muutunud..
Ma soovin, et saaksin ükskord selle enesehävitus protsessiga lõpule ning saaksin alustada uut elu kellegi teisena ning teha teistmoodi asjad, mis ma selles elus valesti tegin/teen.
Aitäh kuulamast, Blogger. ^_^